Minu füüsikaõpetaja küsis kord järjekordse aatomifüüsika tunni lõpus: „Kes aru sai?” ning nägemata tõusvaid käsi või noogutavaid päid, vastas ise: „Pole hullu, kui olete ilma nende teadmisteta siiani hakkama saanud, uskuge mind, saate ka edaspidi!” Ilmselt pole paljudes lastevanemates võõras see tunne, et avades mõne oma keskkoolis või isegi põhikoolis käiva võsukese õpikutest tekib esmalt alaväärsuskompleks, kuna isegi lugeda on raske, rääkimata mõistmisest. Peate ennast haritud ja veidigi elukogenud inimeseks, kuid ometi ei küüni teie teadmiste tase selleni, mis teile värvilistelt lehtedelt vastu vaatab. „Omal ajal” selliseid asju küll ei õpetatud! Mida meile üldse õpetati? Ega tegelikult palju ei mäletagi! Tuttav tunne, või mis?
Ainus, mis ei muutu, on see, et kõik muutub!
Mõned vahendid nagu arvelaud, kopeerpaber või hoiuraamat, mis olid paar aastakümmet tagasi meie igapäevaelu lahutamatuks osaks, on kolinud ära muuseumi ning nende koha on omastanud arvuti, koopiamasin ja pangakaart. Kuid mitte ainult asjad ei muutu, muutuvad ka töövõtted, protsessid ja ühiskond meie ümber. Mõtelge, kuidas töötas 20 aastat tagasi näiteks raamatupidaja? Projekteerija? Ajakirjanik? Arvuti- ja mobiiliajastul on seda raske ettegi kujutada. Isegi kui tänavapühkija, kellel on täna võimalik luuda liigutada samamoodi kui aastaid tagasi, peab elus toime tulemiseks aru saama, mis on ID-kaart, kuidas töötab e-post, või et pangaautomaat on tegelikult seesama nurga taga asuv pank. Raske uskuda, et pelgalt nende teadmistega, mis koolipingist saadakse, on võimalik kogu oma ülejäänud elu rahuldaval moel toime tulla.
Teadmised, oskused, hoiakud
Võtan siinkohal julguse väita, et tänane kool annab meile suurel hulgal vajalikke teadmisi, millega elus toime tulla. Tõestuseks on siinkohal väga head PISA testi tulemused. Kuid hoopis vähem annab kool meile oskuseid, millega elus hästi toime tulla. Olen veendunud, et meie kool annab täna suurepärase lugemisoskuse, samuti väga hea oskuse lahendada teste, ent ma pole veendunud, kas tänane kool annab eluteele kaasa piisava koostööoskuse või oskuse tulla toime suurte infohulkadega, leida vajalikku, noppida sellest välja olulist ning eraldama ebaolulist. Need oskused on tänases ajas ja ruumis aga vähemalt sama olulised! Hoopis kehvasti on tänases koolis lood aga hoiakute ja väärtuste kujundamisega.
Kuna kool jääb „pesakasti” ja „elumere” ehk perekonna ja iseseisva elu vahele, valitsevad kõigis meis mingisugused ootused koolis õppija suhtes. Perekond ootab, et tema võsuke saaks elus hakkama, et oleks turvaline ning läheks hästi. Tulevane tööandja ootab õigete oskustega, enesekindlat, vastutustundlikku ja koostöövõimelist inimest. Ning riik ootab, et tema kodanikud oleksid hoolivad, loovad, ettevõtlikud ja mis peamine – avatud ning valmis õppima. Ometi räägime täna koolivägivallast, võitjatest ja kaotajatest, võidujooksust lõpueksami tulemuste ning paberi pärast. Räägime ka sellest, et meil on humanitaarteaduste õppijate ületootmine ning töötajad, kes tulevad koolipingist, ei oma elementaarset töötegemise harjumust, ei suuda osaleda meeskonnatöös. Rääkimata narkomaaniast, kuritegevusest või noorte kõrgest tööpuudusest. Räägime palju sellest, et meie noored ei hooli millestki ja neil puudub vastutustunne!
Küsige koolis õpilaste käest, kas nad tahavad seal käia? Kas neile meeldib koolis? Miks nad seal käivad? Kas nad on õnnelikud? Ja ma usun – need vastused ei anna eriti head alust elukestva õppe lähtepunktiks.
Ettevõtlikkusõpe kui võimalus
Kus peitub lahendus? Ma ei tea lahendust, küll aga näen võimalust, mis võiks pakkuda lahendust. See on ettevõtlikkusõpe. Ei, ettevõtlikkusõppel ei ole midagi pistmist ettevõtlusõppe või majandusõppega või üldse järjekordse õppeainega, mida tahetakse niigi pungile tuubitud tunniplaani lisada. Ettevõtlikkusõppe näol ei ole tegemist ka järjekordse läbiva teemaga õppekavas, mida reaalsuses keegi ei õpeta. Ettevõtlikkusõpe selles kontekstis, millest ma rääkida tahan, on hoopis midagi laiemat. See on terve kompleks või süsteem, mille eesmärgiks on ettevõtliku ja elus hästi toime tuleva inimese kasvatamine.
Ettevõtlikkusõpe algab klassiruumist, kus toimub õppimine, mitte õpetamine. See algab sellest, et õpetaja on juhendaja, kes aitab õpilasel õppida elus toimetulekuks tarvilikke teadmisi ja oskusi ning omandada enesekindlust ja positiivseid hoiakuid. Ettevõtlikkusõpe on õpe, kus tekitatakse seoseid õpitava sees ning seoseid sellega, mis jääb klassiruumist väljapoole. Õpe, kus õpitakse sellepärast, et see aitab paremini toime tulla ümbritsevaga.
Ettevõtlikkusõpe ei lõppe klassiruumiga, vaid jätkub terves koolis. Sest kool toetab õpilast ja õpetajat kaasaaegsete õppevahendite ja -metoodikatega, mis moodustavad järjepideva süsteemi eri tasemete vahel. Kool on see, kes toetab õpetajat, kaasamaks protsessi lapsevanemaid, ettevõtjaid, organisatsioone. Kooli juhtkond tunnustab ja toetab ettevõtlikke ning loob koolis õhkkonna, kus keegi ei tunne ennast kõrvalseisjana.
Ettevõtlikkusõpe kasvab koolist välja ka kohaliku omavalitsuse tasemele, kelle ülesandeks on tagada koolidele vajalikud ressursid ning kaasata oma piirkonnas olevaid ettevõtjaid, huvigruppe, ühinguid ja teisi aktiivseid inimesi ning koordineerida nende ja koolide koostööd.
Ettevõtlikkusõpe on ka riigi asi, sest riigi ülesanne on tagada, et ainekavad ja õppematerjalid oleksid kaasaegsed ja piisavalt paindlikud ning võimaldaksid läbi viia ajakohast ning kvaliteetset õpet. Oluline on tagada ainekavade ja õppematerjalide omavaheline sidusus ja haakuvus meid ümbritseva tegelikkusega. Ka riik teeb koostööd partneritega ning koordineerib protsesse, ressursside panustamisest rääkimata.
Ettevõtlikkus – tahan, suudan, teen!
Tänapäevaste metoodikate – mille märksõnadeks on kaasamine, koostöö, õppimine tegevuse kaudu, sidusus, motivatsioon – ning tugisüsteemide toel jõutakse selleni, et koolis kasvavad noored inimesed omandavad ettevõtliku hoiaku. Sest ettevõtlikkus on hoiak – tahan, suudan, teen! Kombineerituna õpiharjumuse, enesekindluse, vastutustunde ja hoolivusega on ettevõtlikud inimesed tulevikus meie kõigi jaoks olulised ja edukad inimesed ettevõtjate, töötajate, aktiivsete eestvedajate või lihtsalt huvitavate inimestena.
Olen veendunud, et Šotimaal toimiva ning Ida-Viru Ettevõtluskeskuse ja ettevõtlike Ida-Viru koolide eestveetavast ettevõtlikkusõppe mudelist on meil kõigil võita. Võita on õpilastel, õpetajatel, lapsevanematel, koolidel, omavalitsustel, ettevõtjatel ja kogu riigil. Seepärast vajab ettevõtlikkusõpe ka kõigi võitjate panust. Rahast rääkida ei tahaks, ehkki ka seda on tarvis. Minu meelest on hoopis olulisem mõtteviisi muutus. Avatus koostööle ning kaasamine, olgu see siis koolis, omavalitsuses või riigi tasandil, ei nõua mitte palju raha, vaid avatud meelt ja head tahet. Tehkem siis seda, see polegi nii raske!
Artikkel on kirjutatud Õpetajate Lehele 2008 a. Valdade ja Linnade päevadel peetud samateemalise ettekande järelkajaks ja kokkuvõtteks.
Artikli lühendatud ning toimetatud versioon ilmus 07.03.2008 Õpetajate lehes.