Andres Arrak kirjutas (PM, 19.05) vajadusest tähtsustada majandusõpet meie haridussüsteemis. Selleks, et lapsed ei arvaks, et raha tuleb kaupluse ukse kõrval olevast masinast. Täiesti nõus! Kuid minnes majandusest veel edasi – kas lisaks majandusõppele ei vääri meie noorem põlvkond võimalust õppida, kuidas kõiki neid koolis õpetatavaid teadmisi kasutada ja olla ettevõtlik?
Ettevõtlikkus ei ole mitte lihtsamalt sõnastatud majandusõpe, vaid inimese võime oma mõtteid tegudeks muuta. Ja enamasti on see keerulisem, aga ka hädavajalikum, kui arvatakse. Paremal juhul on ettevõtlikkus kaasasündinud anne, kuid sageli pannakse sellele alus just koolis ja kodus ning minu meelest on see koolidele üks tähtsamaid väljakutseid. Noorte tuleviku jaoks aga üks olulisemaid võtmeküsimusi.
Võtan siinkohal julguse väita, et kool annab meile suurel hulgal teadmisi, mis meid elus ka aitavad. Tõestuseks – eelmise aasta lõpus avaldatud riikide 15-aastaste noorte haridustaset võrdleva PISA-testi väga head tulemused, mis asetasid Eesti viiendale kohale ja mille üle me nii uhked oleme.
Ent ma pole veendunud, kas kool annab piisava koostööoskuse või oskuse tulla toime suurte infohulkadega, et leida vajalikku, noppida välja olulist ning eraldada ebaolulist. Need oskused on tänapäeva ajas ja ruumis vähemalt sama olulised!
Hoopis kehvasti on lood aga hoiakute ja väärtuste kujundamisega, mis peaksid püsima ja juhtima meid kogu elu. Üheks selliseks on julgus ning soov olla ettevõtlik. Teha midagi suurt, algatada enneolematut. Või siis vastupidi, teha kas või väike algatus või olla osaline mõnes projektis. Paraku on Eesti uuringute järgi ettevõtlike inimeste suhtarvu poolest Euroopas üks viimaseid.
Ettevõtlik vaim ehk tahe ja soov ise midagi teha ning eneseusk, et ma saan sellega hakkama, on see, millest praegu tundub kõige suurem puudus olevat. Ettevõtlik inimene, kelle motoks on «Tahan, suudan, teen!», on valmis õppima ja arenema, teda ei ole tarvis selleks sundida. Ta on valmis võtma vastu uusi väljakutseid. Kui inimene on ettevõtlik, on ta palju tulemuslikum nii töötaja, tööandja kui kodanikuna.
Kas ettevõtlikkus on õpitav? Jah on! Seda tõestab Šoti näide, kus 20 aastat tagasi hakati juurutama integreeritud ettevõtlikkusõpet, millest on nüüdseks saanud üleriigilise ettevõtlikkuse tõstmise haridusstrateegia osa.
Ettevõtlikkust saab õpetada, sidudes seda kõikide ainetega. Ettevõtlikkus on hoiak, mida kasvatatakse kogemuse abil, mille inimene saab, muutes oma mõtted tegudeks. Seejuures toetatakse teda nii konkreetsete teadmiste kui ühiskonnas toimuvate protsesside (sh majandus) selgitamisega. Samuti on ettevõtlikkuse kasvatamise juures oluline oskus teha meeskonnatööd, analüüsida, planeerida ja organiseerida. Seda saab õppida, kui õpitav materjal on seoses reaalse eluga. Praeguses haridussüsteemis kipuvad õpitav materjal ja praktiline kogemus olema asjad, mis sageli omavahel ei haaku.
Minu füüsikaõpetaja küsis kord aatomifüüsika tunni lõpus: «Kes aru sai?» Nägemata tõusvaid käsi või noogutavaid päid, vastas ise: «Pole hullu, kui olete ilma nende teadmisteta siiani hakkama saanud, uskuge mind, saate ka edaspidi!»
Selline suhtumine tundub olevat valdav – õpetaja õpetab, jättes tähelepanuta, kas lapsed tegelikult sellest midagi õpivad. Minu meelest oleks meie koolides vaja praegune õpetamise kultuur muuta õppimise kultuuriks.
Õpetaja ei pea esitama lastele lõpptulemusi või jäiku tõdesid, vaid pigem suunama neid otsima õigeid ja valesid lahendusi. Õpilased aga omakorda tegema sellest lähtudes oma otsuseid ning jõudma tõeni. Kokkuvõttes õpetame õpilastest tulevikus iseseisvamaid, elus paremini hakkama saavaid ning muidugi ka ettevõtlikumaid ühiskonna liikmeid.
Artikkel ilmus 27.05.2008 Ajalehes Postimees