Lugesin täna Novaatorist lugu ühe teadusliku katse kohta, mille tulemusel väidetakse, et trahv paneb inimest paremini tööle, kui tulemustasu ning sattusin kommentaari kirjutades nii hoogu, et otsustasin selle veidi pikemal kujul ka siia blogisse üles panna. Edasine on puhtalt minu isiklik mõttearendus, mis ei pretendeeri mingile teaduslikule tõele, pigem ootab sinu konstruktiivset kriitikat ning kommentaari.
See, kumb parasjagu rohkem pingutama paneb hirm või motivatsioon sõltub konkreetse olukorra taustsüsteemist, inimesest ning mõjutavast faktorist.
Kui panna inimesele tänavalt püstol meelekohale ning kästa tal midagi võrdlemisi vastikut teha, siis suure tõenäosusega ta seda teeb. Vanglas istuva surmamõistetud kurjategijaga ei pruugi see läbi minna. Nüüd pakkuge sama tegevuse eest motivatsiooniks näiteks päevakest SPA's. Võimalik, et tulemus on vastupidine.
Ehk kõik sõltub võidu ja kaotuse balansist. Ilmselgelt on inimeste otsus erinev kui valik on väike kaotus versust suur võit või suur kaotus versus väike võit. Kui mõlemad on tasakaalus, kipub enamik inimesi mängima turvaliselt, eriti kui võit ja kaotus pole kumbki väga suured - reeglina püütakse vältida kaotust, aga ei püüta ka võita. Tulemuseks on keskpärasus.
Seega usun, et täpselt sama mängu puhul võib saada täiesti erinevad tulemused, kui muuta oluliselt kaotatava ja võidetava summa suurust ja/või nende omavahelist suhet. Artiklist selgub ka, et kokkuvõttes oli tasu tagasihoidlik. Teadmata mida täpselt tehti ning kui suurtest summadest käib jutt, mis oleks kui kordaks katset selliselt, et mäng jääb samaks aga:
a) tulemustasu ja lõpptasu suurused kasvavad 10x, trahvi suurus jääb samaks
b) lõpptasu ja trahvi suurused kasvavad 10x, tulemustasu jääb samaks
c) lõpptasu suurus kasvab 10x, tulemustasu ja trahvi suurused jäävad samaks
d) kõik summad kasvavad 10x algsest suuremaks
e) võtaks üldse tasud ja trahvid ära
Nii trahv kui tulemustasu on rahaline mõjutusfaktor, mille mõju sõltub väga otseselt sellest, milline on inimese rahaline olukord. Kui raha on väga vähe, siis kindlasti toimib trahv suure kaotusena, kui raha on palju või piisavalt, siis võib ka trahv olla nö "aktsepteeritav tasu väiksema pingutuse eest." Olles "võlaorjuses" kus kogu palk läheb pangale ning tööpuudus on suur, võib trahvihirm tööandja poolt vaadates tõepoolest päris efektiivne olla. Kui tööjõuturul olukord muutub ning laen saab makstud sõltub juba kõik sellest, kumba töötaja rohkem väärtustab, raha või mugavat äraolemist. Ehk väike trahv ei pruugi enam kaaluda üles tööajal Facebookimist. Täpselt sama on võimaliku tulemustasuga, kui suur see on suhteliselt inimese rahalise olukorra ning pingutuse väärtusega. Piisavalt suur tulemustasu võib panna oluliselt rohkem pingutama, aga pikaajaliselt ei pruugi üles kaaluda perest ja hobidest eemal oleku aega, eriti kui rahalist survet ei ole ja tavaline sissetulek tagab piisava äraelamise.
Omaette teema on see "töö" või õigemini tulemus mis selle pingutuse tulemusel peaks sündima või paremaks minema. Tulemustasude puhul on täheldatud, et need toimivad hästi, kui töö on lihtsate reeglite, üheste eesmärkide ning 100% töötaja poolt mõjutatava tööga. Reeglina on see mehaaniline töö näiteks tehases. Probleem tekib siis, kui reeglid ja eesmärgid muutuvad segaseks, tihti töötaja poolt defineeritavaks ja "töö" mida teha tuleb pole isegi selgelt teada. (Enamik tänapäeva töökohti)
Sellistel puhkudel ütlevad uuringud, et tulemustasust pole töö tulemuslikkuse suurendamisel vähematki kasu, pigem pärsib suurem tulemustasu inimeste loovust probleemide lahendamisel ja tulemus langeb. http://blog.developdesign.eu/2009/09/tulemustasu-blokeerib-motlemise/
Samas pole kuulnud, et sügav hirm eksimuse eest kellegi loovust oleks tagant tõuganud, pigem vastupidi hirm eksimuste ees on loovust piirav tegur.
Arvestades tänapäevast tava, kus tulemustasu kipub olema justkui iseenesest mõistetav tasusüsteemi osa, siis võiks vaielda pigem selle üle, kas inimesed võtavad tulemustasu üldse kui tasu, või käsitlevad sellest võimalikku ilmajäämist kui trahvi.