Kirjutasin oma eelmises postituses üritusest Garage48. ja lubasin et kirjutan veidi pikemalt ka sellest, kuidas meil läks ning mida ma kõigest sellest õppisin.Esmalt tuleb alustada sellest, et ca paar kuud tagasi hakkasime sõbra Lauriga, kes on kujundaja, ühte ideekest veeretama. Idee tuum seisnes selles, et igapäevane poes käimine võib eriti meesterahvaste jaoks olla paras tüütus. Suurte veebifanaatikutena hakkasime siis fantaseerima, et mida kõike tehnoloogiat - iseäranis siis internetti ja mobiiltelefone - appi võttes saaks ja võiks teha, et see nii ei oleks.
Ehkki noorte, kuid siiski juba veidi kogenud inimestena asusime mõistagi võimalikult põhjalikult uurima, et kuidas, mis ning kas. Õige pea saime aru, et on kaks võimalust:
1) me uurime edasi, läheme hulluks, avastame, et kõige selle tegemine võtab meeletult palju aega ning raha
või
2) hakkame kuskilt otsast tegema ning vaatame mis saab
Nagu rusikas silma auku, kuulutati välja Garage48. Rääkisime ruttu pehmeks ka Lauri sõbra Hanno, kes programmeerimist lähemalt nuusutanud. Mõeldud tehtud - garaaži!
Õigupoolest ei osanud me tollel hetkel hästi ette kujutada, mida säärane üritus endast kätkeb. Liiga suuri eesmärke seada ei julgenud. Leppisme kokku, et:
- loeme enda jaoks ürituse õnnestunuks, kui leiame endale mõne mõttekaaslase kes ka tehnilise poole pealt aitaks meil asja pisut enam läbi mõtelda.
- hästi õnnestunuks, kui saame kasvõi mingi kõige tühisema ja elementaarsema asja valmis, millega midagi edasi teha.
Tagant järele tark olles - täitsime mõlemad eesmärgid ning kuhjaga pealegi! - midagi (millega tõsi liiga palju täna teha ei saa) saime valmis ning hulga mõttekaaslasi leidsime ka.
Meie meeskond täienes lõpuks kolme liikmega, kuigi algselt oli huvilisi isegi rohkem - Anne, Kristi ja Markus. Hästi toredad inimesed ning suur aitähh neile! Kuna Anne oli esitlenud ka oma ideed, mis meie ideega haakus, tegime kiiresti ettepaneku jõud ühendada.
Õppetunnina võib siin välja tuua, et see oli kindlasti tark otsus, vastasel korral poleks me eraldi ilmselt idee teostamiseni kumbki jõudnud, kuid praktikas tähendas see ka probleeme. Sisuliselt olime start-up, mis oli tekkinud ühinemise läbi. Ehk enne kui saime ühe idee ning eesmärgi poole liikuma hakata, tuli pidada maha suur hulk tuliseid vaidlusi. Teadagi - kummalgi poolel on oma idee, millest ta lahti lasta ei taha. Koostöö jätkamiseks tuli esmalt leida üldisem ühendav osa.
Ühelt poolt oli see ajakulu, mis ilmselt maksis meile võistlusmomendis kätte - meie teenus ei ole teenusena kindlasti nii valmis kui enamikel teistel tiimidel. Kuid teisalt, kuna me seda tegime, laabus pühapäevane päev koostöö mõttes minu hinnangul suurepäraselt ning kas see pikemas perspektiivis toodet edasi arendades võiks meile hoopis eelise anda, näitab vaid aeg. Karta on, et mitmel teisel tiimil seisavad need vaidlused, mis meil juba olnud alles ees.
Teine ja väga isiklik õppetund oli minu jaoks ettekannete tegemisel! Pean ennast üldiselt inimeseks, kes oskab ettekandeid teha. Elevator pitch stiilis idee esitamine 90 sek jooksul, 100 inimese ees eesmärgiga nad kõik sinu idee teostamiseks tööle panna oli mullegi esimene kogemus. Olin küll ettekande põhipunktid enda jaoks ette valmistanud, kuid korraldajate tungivaid palveid eirates ei olnud plaanis seda tõepoolest enne harjutada. Pean ilmselt õnne tänama, et Laurit oodates tekkis mul enne ca 20 min aega, kui lihtsalt autos istudes võtsin stopperi kätte ja harjutasin - 90sek venis alati pikemaks ning midagi olulist jäi alati ka siis esitamata.
Samas ilmselt just tänu sellele harjutamisele pääsesime me üldse oma ideed teostama. Sest olgem ausad, meie idee, oli konkreetsusest ikka väga kaugel ning lootus midagigi 48 tunni jooksul ära teha, päris väike. Kujutage nüüd ette, et päris reaalses situatsioonis jääb teil maailmavallutava äriideele rahastuse leidmine selle taha, et te ei viitsinud 20 minutit harjutada ega suutnud juhtumisi samas liftis sõitvat riskiinvestorit ära rääkida!
Vaadates konkurente ning nende loodud teenuseid tekkis algul kadeduse uss hinge - nii valmis ja nii ägedaid praktilisi teenuseid oli kole palju. Samas kujunes žürii lemmikküsimuseks: "Aga kust raha tuleb?" Mille vastused ei olnud alati kõige veenvamad. Ehk äriline pool võib saada nii mõnegi teenuse levikule takistuseks. Seega usun, et eelnevad paar kuud, mis on kulutatud just äri poole uurimisele ja analüüsimisele tasuvad ennast siiski tulevikus ära.
Teisalt muidugi andis nädalavahetus taas õppetunni, et kui vähegi mõte paigas ja sel tundub jumet, siis tuleb tegutseda ülikiiresti. Sest aeg on kõige kallim vara, mida kunagi tagasi ei saa! Igasugune täiendav uurimine, parimate praktikate tundma õppimine ning konkurentide ja ohtude kaardistamine tuleb hetkeks ära unustada sest vastasel korral saabuvad need ennem, kui sa oma teenuse või tootega turule jõuad.